Rokokoo

Rokokoo

Rokokoo on tuletatud prantsusekeelsest sõnast rocaille (merekarp). Rokokookunst sündiski Prantsusmaal, ajastu kerge ja muretu iseloom väljendus peamiselt sisekujunduses, kostüümides ja maalikunstis. 

Hinnati pikantset nalja ja pealiskaudset peent vaimukust. Kuninga õukond neelas tohutult raha, väljend "Pärast meid tulgu või veeuputus" pärineb just neist aegadest.

Tähtsamad materjalid riiete valmistamiseks olid atlass ja satään. Atlassi sära varjutati peene mati sameti ja õhukeste pitsidega, materjal pidi esile tooma rikkaliku valguse- varju mängu. 
Moes olid pehmed murtud toonid, mis kandsid nimetusi: londoni udu, surev ahv, lõbus lesk, noor kirp, vana kirp, kirbu kõht jne. 

Inimese maitse avaldus kõige enam rõivastuse kaunistuste kaudu. Järjest populaarsemaks muutusid volangid, millele lisandusid seosed, lindid ja lilled, isegi elavad lilled. 
Peamine tähelepanu pöördus seelikule, moodi tuli kuppelvormiga rehvseelik, mis püsis moes väikeste muudatustega 70 aastat. 

Rokokoo soengud on väga legendaarsed oma ebaloomulikkuse ja ebatervislikkuse tõttu. Soengukunstniku elukutse kerkis esile Louis XV ajal, tänu tema favoriidile Madame de Pompadourile. Sel ajal olid parukameistrid palju kõrgemalt hinnatud, kui juuksurid. Parukate tegemiseks kasutati inimjuuste kõrval ka kitsekarvu, hobusejõhvi ning taimekiudu. 

Madame de Pompadour tõi koos oma lemmikjuuksuri Lèonard`iga moodi kõrgete juuksekuhilate hulluse. Stiilipidudel soovis iga naine olla teistest naistest kaunim ja silmapaistvam. Selle aja soengud koosnesid lilledest, lindikestest ja kivikestest. Parukaid toestati traatkarkassidega, mida täideti kõikvõimalike materjalidega (vati, riide või põhuga), ning ”tsementeeriti” sea -, lamba- ja karurasvaga, et need püsti püsiksid. Suured ja uhked soengud kujutasid laevu, linnupuure ja                                                                                           muud sellist. 

Iga soeng oli ainulaadne ja kordumatu. Pariisi moeajakiri ”Courier de la Mode”esitas ühe ainsa aasta jooksul ligi neli tuhat erinevat soengupilti. Soengud kõrgusid kuni 1,5 meetrini. ”Taiesed” tekitasid pea ja seljavalusid. Reisima pidi pea alaspidi või põlvili. Peale selle, et soengud olid suured ja katastroofiliselt ebamugavad, tuli neid kanda mitu nädalat ning seetõttu asusid neisse elama erinevad putukad ja isegi hiired. Tööd said ka lõhnameistrid, kes proovisid näriliste elu põrguks muuta ja lehka leevendada. Samuti kasutati kratsimispulka, et kõige selle elavaga peas toime tulla.Nii mehed kui ka naised puuderdasid oma soenguid ohtrasti. Daamid lisasid nisujahu oma pärisjuustele, mehed aga suurtele valgetele parukatele. Parukamoodi jätkas XVIII sajandil Ramillies`s parukas, mis kujutas suurt juukserulli kummagi kõrva kohal, ülejäänud juuksed kammiti kuklasse ja seoti musta paelaga kinni. 

Prantsuse 1789. aasta revolutsioon tõi kaasa lihtsamad ja loomulikumad soengud. Mehed loobusid peagi parukatest ning naisedki võtsid omaks lihtsamad ja loomulikumad soengud.