60ndad (1960-1970)

 1960ndad mõjusid pöördeliselt modellide kehakujule. Üleöö muutus nende silmatorkavalt elegantne ja kaheldamatult naiselik, varasemast küll pisut kõhnem figuur suurte pärani silmade ja vormitute jäsemetega kiitsaka ja pikakoivalise tüdruku omaks. Modellide lapselikku süütust rõhutati saamatute, pea kummargil poosidega. 
Tõeline murrang moes oli mini. Kümnendi edenedes asendasid minit ja sadomasohhistlikke saapaid alt laienevad püksid.

Moodne kostüümseelik oli mugava laiusega, kas päris sirge või alt veidi laienev. Kostüümijakkide pikkus oli väga erinev. Väga palju esines vöötatud kostüüme, kusjuures vöö oli sageli viidud puusadele. Ka kostüümide juures oli eelistatumaks kaherealine kinnis. Pluusi asemel kanti sportliku kostüümi all tihti kõrge kaelusega džemprit. Ka kleitide juures eelistati lihtsat sportlikku joont. Kõige populaarsemaks sai lihtne ühevärviline kleit, mida kaunistasid                                                                                                           sirged läbilõiked või tepingud. 
Särgilikult lihtsa tegumoega kleite kaunistasid sageli kontrastsed kandid, suured nööbid, punutud või tepitud vöö. Viimane oli enamasti vöökohast veidi allapoole viidud. Sportlik pandlaga või rõngaskinnisega vöö oli üldse praeguse moe üheks lemmikdetailiks. Mustrilistest kangastest olid oma positsiooni kindlustanud mitmesugused triibulised ja ruudulised riided.

Naise loomulik ehe — juus — kaunistas teda ikkagi vaid siis, kui see on hoolitsetud ja moodsalt kammitud. Moodsa arusaama järgi pidi juus olema terve, sirge, loomuliku olekuga, kergelt
koolduv. Seda suunda propageeris ka „neegritele“ möeldud Ameerika väljaanne „Ebony“, milles kasutati peamiselt mustanahalisi modelle. Samuti reklaamiti seal rohkesti juuksesirgendajaid, nahapleegitajaid ja paljusid muid „iluvahendeid“, mille eesmärk oli aidata mustanahalistel välja näha võimalikult valgete moodi. Üldtunnustatud arvamuse kohaselt pidid siis mustanahalised naised alati oma juukseid sirgendama. 

Soeng ise oli ka üpris lihtne, võimalikult juukse loomulikku langemist järgiv. Päevaks kammiti juuksed peaaegu sirgeks, otsad vaid üles- või allapoole koolutatud. Soenguks juukseid veidi ka tupeeriti, ent mitte enam kõrgendikuks laubale, vaid rohkem rõhutati kuklaosa. Õhtusoenguks kammiti lühikene juus pealaele, pikk ja poolpikk aga rohkem kuklaosale. Moodne tukk lõigati kas ümara või terava joonega. Tukaks võeti küllalt palju juukseid, nii et see jäi tugev ja tihe. Silmas peeti tõde, et päevane soeng oli äärmiselt lihtne. Oli suur eksimine hea maitse vastu, kui igapäevasel tööl kanti keerukat üleskammitud soengut. Eriline soeng sobis vaid õhtuks või pidulikuks puhuks. 

Valejuuste vaimustus saavutas 1960ndatel haripunkti – tüdrukud kandsid parukaid, et muuta oma isiksust. Elizabeth Arden müüs juukselehve lausa koos juustega.

Juuksevärvid olid ikka veel väga silmatorkavad ja neil olid nimed nagu Lausa virsik, Magus mesi, Õrnroosa. 

Lühikest jõmpsikasoengut populariseeris kuulus modell Twiggy. See sobis täiuslikult kaltsakliku stiiliga ja hapra kondiga tüdrukud nägid välja rabavad. 1960ndate aastate juhtfiguure oli Vidal Sassoon. Ta oli juuksur, kes andis poisipeale täiesti uue joone. Ta kuulutas, et hea võib välja näha ka tunde kestva soengutegemiseta ja juukseid lakiga betoneerimata. Tema revolutsiooniline five-point-cutvajas väga täpset lõikust ja ei mingit soengutegemist ning hommikul tuli juuksed vaid läbi kammida. Astmeliselt pügatud kuklajoon ja ülespaisutatud pealagi andsid soengule ideaalsed proportsioonid.  

Kuuekümnendate ideaaliks olid tohutu suured värvitud silmad, kahvatu nahk ja suured heledad pruntis huuled. Eriti soositi valeripsmete ja põnevalt helendavate kahvatute värvide kasutamist. Valik oli lõputu – alates pigmustast laineriga töödeldud silmakoopast kuni suurte nukusilmadeni ning hele-helepruunist huulepulgast aprikoosiroosade varjunditeni. Kontrastiks väga tumedale silmameigile eelistati tavaliselt kahvatuid huuli. 1960ndatel tuli tagasi põsepuna. Ripsmetušš oli algul suur uudis. Mustale värvile hakkasid lisanduma erinevad värvid. Siis hakati tutvustama ripsmepikendajaid, ja lõpuks, umbes aastal 1964 ilmusid valeripsmed. Neid kleebiti külge ükshaaval ja nad pidasiv vastu nädala, neid valmistati koguni naaritsa-, soobli- või inimkarvadest. Saadaval olid kõikvõimalikud värvikombinatsioonid – kirjud, hõbedased ja kuldsed. Elizabeth Ardeni meigikunstnik Pablo maalis silma ümber isegi liblikatiibu. 

https://soenguajalugu.wordpress.com/2009/07/29/1960-1970-mood-ja-soengud/