20ndad (1920)

Moodi tuli chemise- vabalt langev särkkleit. Tüüpilisel kleidil oli lihtne varrukateta ülaosa ja alla viidud vöökoht, ning esimest korda ajaloos paljastati jalad, alastuse aimdust suurendasid veelgi läbipaistvate kangaste kasutamine ning napid kaunistused. Et rõhutada läbipaistvaid materjale ja püüda valgust, kasutati pärltikandit, mis strateegilistesse kohtadesse asetatuna vihjas tualeti pikantsele iseloomule. Lihtne napp siluett domineeris kleidimoes terve kümnendi, saavutas oma kõrgpunkti 1920ndate keskel ning taandus siis sõna otseses mõõtes lohisedes sakiliste alläärte, kasutute vedikute ning ebakorrapäraste volangidega 1930ndatesse. 

Kasutusele võeti kunst- ehk viskoossiid, mis hinnapoolest oli peaaegu igale ühele kättesaadav. Rõhk oli noorusel ja sportlikul, poisilikul heal väljanägemisel, kusjuures tugev meik muutis lõplikult seniseid arusaamu ilust.

Terve aastakümne oli moes cloche- pottkübar, sügavalt pähe surutuna eeldas see ajale iseloomulikku lühikest juust. Iseloomulikud olid pahkluu kohal nööbitavad Mary Jane´i kingad ja keskelt kahanevad ning alt laienevadLouis´ kontsad. 1920ndate tüüpiline väljanägemine- kõhn siluett, käevarred täis lükitud hiigelsuuri elevandiluust käevõrusid, leopardimustrid ja kohliga värvitud laojooned silmade ümber.

Leiutati diagonaallõige- Madeleine Vionett. 

Coco Chanel- "vaese tüdruku stiil" - neutraalsetes toonides trikotaažist spordiriided, säravad ja ohtrad moeehted ning kuulsad kahevärvilised liblikkingad. Moes oli poisipea. Juuste värvimine oli erakordselt populaarne, eriti hennaga, ka vesinik ülihapendit, kuid märksa väiksema eduga, sest oli ohtlik ja mürgine. Silmad olid raamistatud raske kohliga ja suuõli Amori vibujoonega, moes olid ka värvitud küüned. Max Factor oli kosmeetika valdkonnas üks juhtfiguure. Elizabeth Arden, Helena Rubinstein ja Dorothy Gray tootsid kõik alusmeiki, mis kuivas tükk aega ja mida kasutati puudriga. Musta ilu peeti šikiks ja julgeks. 

Moodi tuli ka tviidkangas. Golf oli väga populaarne ja rombilise Argyle- mustriga sviitrid või kaheosalisi kootu komplekte ja golfikingi peeti šikiks (eriti koos spanjeliga, nagu Bob või Mac!). 1920ndate kõige iseloomulikumateks spordirõivasteks olid aga supeltrikoo ja tennisekostüüm. Üheosaline supelkostüüm oli variatsioon meeste omast, horisontaalsete triipudega, ja kandja pidi olema tip-top vormis, et selle selgapanemisest unistadagi. Pikad laiad püksid tulid 1920ndate lõpus koos tohutu suurte kübarate ja kergete riidekingade espadrillidega. Samuti olid populaarsed napid lühikesed püksid ja vested ning sportlike triipudega ja peenikese paelaga liibuv kummist ujumismüts. Tolleaja õhukesi sukki kanti ka sportides- sokid tõmmati sukkadele lihtsalt peale. Lühikesed püksid olid vastuvõetav rõivastus jalgrattasõidul, uisutamisel kasutati aga tavalist riietust, kuna uus lühike seelik mingit erilist mugandamist ei vajanud. Autosõiduks lodi spetsiaalsed kindad. Tantsimine oli moehullus (Josephine Baker- tšarlston). 

Naised pidid olema pikad ja kõhnad. Chanel tõi moodi aluspesu-stiili ja kontrastsed värvitriibud, teda järgiti, rõhutades veelgi rõivaste kergust ja kunstlike piirangute puudumist.

Figuuri lamedamaks ja siluetti puhtamaks muutmiseks, kandsid naised korsettide asemel liibuvaid, tõestamata elastseid sukahoidjaid, kuid tormakad fläpperid (fläpperid- vabameelsed noored naised) jätsid need tantsupidude ajal garderoobi ning rullisid oma sukad alla. Sirge lõikega aluspesu sobis kokku pealisriietega, ja nii kitsamate kui laiemate säärtega prantsuse püksikud olid väga trendikad ja ka vilksatavad sukad. Vähese või hoopis ilma toestuseta rinnahoidjatel olid spetsiaalsed küljepaelad, et büsti maha suruda.

Uued kunstsiidist sukad olid palju odavamad kui siidist ning silmnähtavalt seksikamad ja ihaldusväärsemad kui puuvillased, kuid nad olid vähem vastupidavamad ning kohutavalt läikivad; seepärast veetsid tüdrukud enne väljaminekut tarbetult palju aega jalgade puuderdamisega. 

http://www.e-ope.khk.ee/ek/roivaajalugu/rivastus_aastatel_19201929.html

Kõige kantum soeng 1920. aastatel oli poisipea . Pärast aastakümneid lokitange, kähardamist, juuksenõelu ja kogu seda juuste piinamist hakkasid naised aduma juuste lõikamise mõttekust. Enamikule inimestele oli see äärmiselt emotsionaalne teema. Sajandeid olid juuksed olnud naise uhkuse kroon ja loobumine naiselikkuse kõige pühamast sümbolist oli midagi, mida ei kiputud kergekäeliselt tegema, kuigi asi võis näida vastupidine. 
Poisipea kõrghetkel kandsid uudset lühikest soengut kõik peale väärikate matroonide ja tiitliga lesknaiste. Terve kümnendi jooksul, kui inimesed iga päev tegid otsustavaid samme, levis kuuldusi, et lühikesed juuksed lähevad moest välja. see tekitad probleeme. Jätkuvate kahtluste tõttu valmistasid juuksurid nii lühikese kui pika soenguga parukaid, nii et naised võisid tunda end pisut rahulikumalt. 

Värvimine muutus sel perioodil erakordselt populaarseks, eriti hennaga. Katsetati ka vesinikülihapendit, mida peeti skandaalseks, kuid seda märksa väiksema eduga, sest paljud värvid olid üsna ohtlikud ja inimesed said neist sageli mürgituse. Alles kahekümnendatel aastatel muutus meikimine sotsiaalselt aktsepteeritud tavaks. Naised tundsid eneses lõpuks vajalikku enesekindlust ja uue, keermega huulepulga tarvitamine oli nüüd fläpperi firmamärk. Eriti efektne oli end meikida avalikus kohas.  
http://soengukunstiajalugu.weebly.com/1920-1930.html