teisipäev, 10. veebruar 2015

50ndad (1950-1960)



 1950.aastad olid sel sajandil pealetükkivalt positiivseks kümnendiks. Kasvas majanduslik heaolu ning populaarseks sai üksnes vanematest ja lastest koosnev perekond nn
tuumperekond. Kujunenud ideaali kohaselt oli vaja abielluda, saada lapsi ja „elada õnnelikult elu lõpuni“ kenas majakese ühe ja sama mehega. Naised suruti taas elukutseliste kodukolde hoidjate rolli ja meeste osaks jäi perele elatise teenimine. Selles kultuuripildis esines veel üks uut liiki naine – karjäärinaine. Ta oli enesekindel, isegi kõigutamatu, ja tema prestiižikas veetlus oli nii rõhuv, et see tundus lausa hirmuäratav. Karjäärinaine oli vastuvõetav kõigile, kuna ta andis mõista, et õige mehe pärast oleks ta valmis ikkagi kõigest ka  loobuma. 

Selle kümnendi moe põhiteemaks oli naiselikkus. Kübarate, kinnaste,  väikeste kotikeste ja tikk-kontsade kandmine eeldas teatud enesekindlust ja väärikat hoiakut. Kusjuures tänapäevalgi on pidulikud kindad kvaliteedi osas sama tundlikud kui kübarad. Luksuslikud pikad mustad siidkindad on aga võrratud lihtsalõikelise täispika varrukateta kleidiga. Väiksese varrukaga ja põlveni pikkusega kleidi juurde sobivad edukalt samas toonis randmeni kindad. Pidulikud kindad on aga kohased teatris, formaalsel vastuvõtul ja ballil. Tavaliselt jäetakse kindad tervitamisel ja kätlemisel kätte, kuid reegliks on, et söömise ajaks võetakse kindad ära. 

Teismelised: biitnikute stiilis pooletoobised pedal-pusher- püksid koos madalate kingadega, kõrvitsakujuliseks paisutatud seelikud, mida kanti tavaliselt kleitide peal, ning noortele daamidele olid mõeldud kaheosalised trikotaažkomplektid- twinsetid, mille juurde kuulusid pärlikee ja uudne pikem liibuvam seelik. Kihilised alusseelikud ja spetsiaalsest jäigast nailonmaterjalist seelikud said tavaliseks riietusesemeks. Materjali kulus palju, ja kangaid hakati tootma topeltlaiana, siis oli võimalik suurendada toodangut, mis omakorda põhjustas kanga hindade odavnemise. Ka igapäevaste kleitide all kantavad alusseelikud olid tohutu laiad ja sarnanesid baleriiniseelikutega. Õhtukleitide seelikuosad paisutati maksimumini liimiriide kihtide abil. Tähtsaks elemendiks olid ka herilase talje vööd.


Pesu oli voolujooneline. Rinnahoidjad olid koonusekujulised, ringikujuliste tepitud õmblustega. Rinnad said tähelepanukeskpunktiks sõjajärgsetel aastatel, püüti nihutada kõrgemale. Õlapaelteta rinnahoidja oli ülimalt tähtis ese, sest kanti õlgu paljastavaid õhtukleite- see ei paistnud välja ning hoidis rinna kõrge ja vormika. Traadist toestik ja läbitepitud kohad pidid olema kõvad ja keeruka ehitusega.
Korsetid olid kohmakamad ning nende külge olid kinnitatud sukatripid. Neiud pidid hakkama kandma sukkasid kui nad soki kandmise east välja kasvasid. Püksid ulatusid ikka veel vööni ja olid sirge lõikega. 




Ööriietus oli samuti tähtis, sest korraldati ööpidusid ja populaarsed oli baby doll´i stiilis ööpesu ja kergemeelsed pitsid .
Ujumiskostüüme kanti nii ujumisel kui ka missivalimistel, reklaamides ja filmides. Selle ajastu ujumiskostüümid sarnanesid luudest valmistatud toestuse, rohkete rüüžide ja muude kaunistustega miniatuursete õhtukleitidega; bikiine tutvustati juba 1946, kuid kui Birgitte Bardot hakkas 1950. aastatel bikiine kandma, said need populaarseks kogu maailmas. 

Vabaaeg- muusikast sai keskne osa arenevas noortekultuuri, sellega kaasnevad tütarlastemoed oli lihtsad ja nooruslikud- rataskloššseelikud, hobusesabad, madalad sussid. Tudengid olid laitmatu välimusega ja kandsid valmisriideid, mis sarnanesid täpipealt nende emade riietusega; teine osa püüdis jäljendada baleriinlikku biitniku stiili. Noorte välimus olid üldiselt korrektne.
Ameerikaliku spordirõivaste stiiliteke hoogustus- nokkmütsid, havaisärgid ja sinised teksad.
Peakatted. Nii kübarad kui tikk-kontsad lisasid moele rafineeritust. Dekaadi lõpu poole leebus range nõue kanda kübarat, kotti ja kindaid.
Kübarad, mis moepildis edasi püsisid, olid lihtsad Balenciaga kulikübar, lihtne barett, väike äärete kübarbillbox või siis mingi moodustis peapael, mis meenutas poolikut merekarpi. Kümnendi lõpus oli kübarate mood vaba, tulid koledad kiivri kujuga kübarad ja džokimütsid, mida moekunstnikud püüdsid sobitada kottkleidi ja -mantliga, - need ei meeldinud mitte kellelegi. 







Soenguid muudeti pidevalt- kord kammiti juuksed taha, siis värviti, tupeeriti, lõigati žiletiga, kanti lahtisena või panti üles. Juukseid värviti ka kodus, üha rohkem kasutati pöörasemaid värve (moodsad olid helklevad juuksed); toonitati, triibutati ainetega, mis polnud selleks üldse mõeldud; müüki tulid pihustatavad juuksevärvid- nendega sai värvi muuta üle päeva. Mehed eelistasid blonde (vesinikblond);kuid populaane oli ka punane ja must. Šinjoonid tulid moodi. Itaaliast pärit lühike sasipäine soeng vajas pidevat piiramist, peen oli sinna lisada võlts lokke. Kanti ka näksitud tukka, ka plastmassist peavõruga lükati juukseid eest hästi siledaks ja jäeti tagumised juuksed kohevana vabaks. 



Kuna juuksed olid lühikesed või üles pandud, muutusid tähelepanu keskpunktiks kõrvarõngad- alates suurtest rõngastest ja lõpetades suurte nööbikujuliste klipsidega.




















Täismeiki kanti igal pool, kosmeetikutel jätkus tööd hommikust õhtuni. Värvid olid liiga silma torkavad ja kasutati tugevalt. Pearõhk oli silmadel-Egiptusest pärinev kuju- kontuurid joonistati lainerigavälja ja kulmud olid lopsakamad (silmakontuurid olid otstest teravad) ning madalama kaarega kui enne. Lopsakamalt mõjus ka heledama tooniga värvitud suu. Abielunaine pidi alati hea välja nägema, tööl käivad naised pidid kasutama huulepulka ja puudrit. Ilmusid esimesed ühekordselt kasutatavad huulepulgad. Ka aluskreemid, mis muutsid naha parajalt niiskeks ja andsid sellele õige värvisügavuse oli tolle aja kohta suur sügavus. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar